15. tegutsemisaasta näib olevat kuidagi maagiline ja murranguline, sest juuni keskpaigas algas Orangetime’is tegelikult uus ajastu. Hardi pole enam ainuvalitsejana loovjuhi rollis: meie loovtiimiga liitus veel üks äge noormees – muusik, disainer ja ladusa keelega mõtleja Jorven Viilik. Kust ta pärit on, kui vana ja mis tööd varem teinud, võib ilmselt igaüks guugeldades teada saada. Küll aga tundus põnevam tungida hetkeks tema lapsepõlve ja sisemaailma, et teada saada, mis tegelane ta selline üldse on.
Kelleks sa suurena saada tahad? Kes sa eelmises elus olid?
Hiljem pidin ka korra tuleviku peale mõtlema ja see läks kuidagi nii (Pilt on manuses):
Eelmises elus ma arvan, et ma olin mingi putukas või rohulible kes pidi pool elu ühe koha peal seisma ja ootama, kuni ta ära süüakse. Tal ilmselt oli maru igav ja nüüd ma üritan seda kompenseerida.
Lemmiklinn, mida oled külastanud? Miks?
Mida sõpradega reede õhtuti teed?
See on täielikult tujude loto. Nendega saab kõike teha. Tavaliselt on reede ikkagi mingi häng. Saame kokku, võtame mõne õlle ja vaatame, kuhu kõik edasi viib. Alati on lõbus. Ma olen tähele pannud, et viimasel ajal teeme ka plaanid kohe laupäevaks ära. Ja see on tore. Üldjuhul mulle meeldib, kui saab sõbrad kaasa võtta ja kusagile loodusesse sõita.
Milline tuntud tegelane (kasvõi fiktiivne või joonistatud) on sinu hingesugulane?
Jube raske küsimus. Mul polegi sellist ühe tervikuna kvalifitseeruvat. Saaksin võtta kõigist tegelastest mingi osa. See Minu tegelane näeks välja siis nagu seibidest laotud monstrum. Näeb imelik välja, aga sisu on täitsa hea.
Mis viib sind kõige paremini zeni?
ASMR vihma ja tormi helid. Põhimõtteliselt kogu aeg käib taustaks. Isegi siis, kui päike otse selga lõõmab. Lisaks jalutamine ja mõnikord üksi pikutades ka lihtsalt seina jõllitamine. See viimane kindlasti kõlab nagu rumal tegevus. Aga see töötab jube hästi.
